8.päev

Matk või retk või lihtsalt bussisõit

Panin eile meili teel ennast kirja saare ringreisile, pool saart korraga. 1 päev, pool saart. Täna oli WEST.
Kiri saadeti vastu, kellaaeg ja koht, kus peaksin bussi ootama. Ja, et ma ei satuks paanikasse, kui buss hilineb vähem, kui 20 min. Ja satuks paanikasse, kui rohkem 20 min. Lisaks oli üks imelik lause, et olgu giid nii ilus ja sõbralik, kui tahes, ärge andke talle alla, ärge laske ennast ära moosida! Vohh.

Hommikul olin varakult kohal, 20 minutit enne. Ma olen alati vara kohal. Vaatasin lihtsalt inimesi ja autosid. Lapsi toodi kooli. Maasturivennd on samasugused nagu meilgi, neile on natuke ja veel rohkem lubatud.

Vaatasin muudkui kella, nii ... 8.20. Ei ole paanikat, ei ole paanikat! Mõtlesin, et milline see giidike siis välja võiks näha ja millega ta moosima hakkab. 8.30 , ikka ei ole paanikat. 8.40, juba hakkas paanikahoog ... 8,41 kihutas nurga tagant Ford Transit, samasugune nagu mul, pidurdas ja juht hüppas välja, tuli rebis küljeukse lahti ja küsis nime. Näitasin nimekirjas oma nime peale ja hakkasin sisse ronima, kui taat karjatas: MANIII !!!
Ütlesin et ma istun sisse, siis annan, mida ma siin tänaval hakkan oma kotti harutama. Taat röögatas veel hullemini: PAII NAOUUU. Mis mul muud üle jäi, nauu siis nauuu!

Istusin bussi, üksi ... taat kimab, mis hull mööda linna ja sõimab kõiki, kes teele jäävad. Gaas, pidur, gaas, pidur ja sõim ja sõim. Lõpuks peatus ühe hotelli juures ja sealt tulid ülejäänud inimesed peale. Vat milles asi. Normaalsed inimesed tulevad ühest kohast ja hotellist peale, mina aga kuskilt agulist, teisest linna otsast! Vaatasin, et kes siis giid on, sel hetkel pani taat mikri endale suhu ja ralli algas. Muudkui lobises ja kihutas. Ahjaa, pooled olid prantslased ja ütlesid, et nad ei saa aru ja siis vuristaski meie nunnu giid õhtuni välja po fransuski. Linnas ja külas, kus olid suveniiripoed, pidas kinni, andis 15- 20 min. aega ja jälle edasi.

Ausalt öelda, polnud see mulle üllatus, turistid tahavadki sellist rallit. Aimasin ette. Loomulikult kimas ta kenadest pildistamiskohtadest mööda. Aga ma jätsin meelde ja sain sellest saarest mingi tunnetuse. Tean, mida ja kuhu tahta.

Hinna sees oli ka lõunasöök restoranis, ohh jahh: ma igatsen mulgikapsaste, üliõpilaskartulite ja praeräime järgi. Piima tahan, palju palju piima! Ma tahan kaltsiumi, mu luud hörenevad juba :D

Väga lahe päev tegelt. All mere ääres ja üleval mäe otsas. Kord pilve sees, kord päikse käes. Loodust ja ilu täiega. Elamust on ikka nii palju, et kirja ei jõua pannagi, väsinud ka ja homme jälle: Nunnade org.
(giid ei moosinudki mind, vaevalt, et tal see õnnestunukski-mulle pole lapsest saati mehed meeldint)

lehmad elutoas- jõudsin ainult karjatada!
mäe otsas järsku lehm, päris elus lehm!