... vabadus!
Kõigist ja kõigest, no võibolla nuhtlus ka, aga täna nautisin tõeslist vabadust. Olgugi, et tilluke micra, aga ronib mäest üles nagu kärbes, nii vaikne, et ei saa arugi, kas mootor töötab, või veereb niisama. Ja ma mahun pea igale poole ära. Ja siin on see oluline. Ning asju mul ka pole teab mis palju, fotokad ja veepudelid, rahakott ja mõned riided.Tuledega peab plõksima, kui tunnelisse, siis sisse, kui välja, siis välja.
Ja käsipidur on su parim sõber, ilma selleta ei saa ristmikultki minema :)
Kasutasin kohe võimalust ja läksin mäe otsa ja sinna metsa. Puud olid vägevad, samblased. Okaspuud. Nulg oli põhiline ja mingi mänd. Mõlemad vajavad tuvastamist. Igatahes on pea kõik taimed, peale võilille, tundmatud. Mäe otsas oli paks udu, tegelikult pilv. Nii tihe- paks- rasvane pilv, et sõitsin keskmiste joonte järgi, muud ei näinud. 1500 peal olin järku selges päikses, pilved allpool. No vaade oli võrratu, kuigi orgusid polnud näha, aga üle pilvede piilusid üksikud tipud.
Mäe otsas kohvik, tellisin endale supi, kanariisi supi. Supp, millega ma veel alt pole läinud. Juurde sain saiapätsi tulikuuma, mille vahel oli maitsestatud või. Või oli sulanud, tunda oli tugevalt küüslauku. Lisaks oli pudelis mingi vedelik. Törtsutasin sedagi supi sisse. Maigutasin suud ja higistasin, mis kole. Supp oli nagu hartso, see Ukraina hartso, mis nahavahe kuumaks ajab. Tuline ja hea. Lugesin pudelilt, otsisin tuttavavaid tähti- ainuke, mis tuttav tundus, oli pikanto :)Homme jälle päev
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar