7. päev

Mul pole ...

... tänaseks mingeid plaane. Ootan, äkki juhtub midagi
 ja, kui ei juhtu, siis selleks on mul tagavaraplaan. Tagavaraplaan on plaanitu jõlkumine linnas.

Aga mul on sepelgad, mõni saab kiidelda täidega aga mul on sepelgad. Imetillukesed, luubiga peaks üht vaatama, aga, kui saiapuru kukub maha, siis ilmub sinna mustmiljon ja siis on nad tuvastatavad.

Võtsin eile julguse kokku ja sõin hapukapsa suppi. Tegelikult ma ei teagi, kas see on hapukapsasupp aga välja nägi hapukapsasupi- laadse supina. Ma olen varem mitu korda kulbiga seda suppi nõristanud ja nuusutanud. Eile ladusin kausi kuhjaga täis ja istusin maha, laua taha. Istun lusikas püsti vahin rivaali vastas, kes mõnuga suppi luristab. ... Tegin ka näo, et mulle kohutavalt see supp maitseb, et söön seda lapsest saati, 3X päevas ja lõin vapralt lusika suppi. Tugev tangumaitse. Aga tangu nagu pole. Muidu täitsa hapukapsamaitseline ja elusuuruses porgandid puha sees. Tangumaitse andsid hoopis oad. Ja oad mulle põhimõtteliselt ei maitse. Lükkasin oad kuhugi kõrvale ja sõin supi ära. Kõht oli tühi.
Kodus arvasin, et olen kõigesööja: ega ikka ei ole küll, paras pipar olen!
Enamasti on siin püreesupid,punane on tomati supp(eiiiii) paks roheline vedelik on spinatisupp (õudneeeeeeeeeee) ja on veel mingi kollane tuvastamatune.
Mul on endal kaasa kukesupid, need kukepildiga pakisupid. Pidupäeval luban endale :)
Oeh, ma olen nii palju apelsine söönud ... 0.80 kilohind

Panen siia oma toast pildi, meelega sassis toast, pole mõtet ilustada, ma pole korralik!
Nii palju, et perenaine käib siin pidevalt toimetamas ja laadijaid välja tömbamas ja öökapilambi korjas ka ära (mul oli öökapil taskulamp, sellepärast vist) Tema tuba, tema luba. Kannatame ära.
Ahjaa, perenaine räägib portugali ja saksa keeles, arumaisaamidagi. Peremees ainult naeratab, sellest ma saan aru.

Pealelõunat ...

... tuli kasutusele variant B, ehk sihitult linnas jõlkumine. (valetan, mul on alati siht)
Kuna ma rändan omapead, avastan maid nagu Kolumbus, suhtlen pärismaalastega viipekeeles, siis läheb kõige tundma õppimiseks topeltaeg. Muidugi enamus inimesi on maailma läbi rännanud ja oskavad keeli ja naeravad minu primitiivset seiklemist aga ... olgu peale.
Pirukatest oli juba juttu, vist. Tänaval pole nad küll suuremad asjad, näevad välja nagu  isuäratavad lihapirukad, sees aga pole midagi peale saia. S.t. tainas on segatud porgandi vöi kastanipuruga.
Ühes kohas müüakse erineva kujuga pirukakesi, täna võtsin nõuks nad ära proovida. Hind 0,73 eur tk, pisikesed (selle raha eest saab juba kilo apelsine). Niisiis vasakul- kalaamps see on tõesti ainult amps. Kalapasteedimoodi sisu, maitsev. Saiaosa minimaalselt (köigil) Keskmine- kana amps. Natuke tomatipastat vist pandud, ka jube hea. Paremal- maeiteagi, mis amps. Lehttaigen, sisu vist sibul, vist liha, vist mingi peenike riis, jube rasvane. Vürtsikas. Tugevalt kohe. Oi osanud midagi nagu rohkem möelda. Käin mööda tänavat, maigutan suud ja jäin seisma- kurradi kurrat- tahan veel!!!! Järelikult ma ostan neid veel. Neid peaks sööma kuumalt, kahjuks pole mul mikrouuni.

Bussid saavad vist selgeks. Linna lähen jala vurra vurra mäest alla, koju ikka bussiga, nr. 15. Linnaliin, sellised kollased lühikesd jupid, Volvod köik. Volvo on kindel, mingi hiinakas kärsaks siin kohe maha. Igavene häda on nende bussifirmade ja aegadega. Osaliselt on netis olemas, tihti vales keeles. Aegajalt käin linnapeal neid peatusi otsimas, kust midagi väljub.
Paar linki, kui keegi peaks siia tulema. Link nr. 1 ja link nr.2 Kes tahab, pusib ise edasi.

Kui linnas käin, siis ikka turul ka. Midagi ma ei osta, lihtsalt vaatan ja vaatan. Kalaosakond on mu lemmik. Seal on ametis ainult mehed. Kohapeal puhastavad, fileerivad, tükeldavad. Kõik käib osavalt, siuh- säuh. Vett jookseb kraanist löpmata, soolikad lendavad plärts ühte kasti, supikogujupid teise, puhas kala kolmandasse.


Kohtasin täna tuttavat tüüpi. Jalgratturit, maailmakodanikku, kogu Euroopa läbi sõitnud. Viimati nägin teda Helsingis turu juures kailt kala õngitsemas. Raadio antenni otsas oli nöör ja konks. Tema kogu elamine on köik ratta küljes, ratas juba ajast- arust. Eesti lehtedes oli ka  temast juttu, sõitis läbi Eesti. Igatahes rööm oli vana tuttavat kohata. Kui veel kohtume, ehk siis ta tunneb mu ära ka :)

Selliseid äratundmisrööme siin ikka jagub. Näiteks laevad, mida olen mujal sadamates näinud. Või soome keel või vene keel. Kui julgen, ajan paar sõna juttu kah.
Ega ma sellepärast veel koju taha ...

Nüüd tuleb kolm päeva tõsist matkamist, täna varun vormi ja jooke ja vaimu. Ehk veab ka ilmaga. Saarele tuleb tiir peale teha, kaua ma ikka looderdan.