Esmaspäev, 17. märts 2014

18.päev


Kuidas siin elavad inimesed?

Vastus: nagu meilgi.
Meie ainult liigume edasi-tagasi, nemad siin üles-alla.

Mõned pildid näiteks



aiamaa harimine

aiamaa


maja mäe otsas

Pühapäev, 16. märts 2014

17.päev

Leib

... musta leiba... mõtelge ...!

Armsad inimesed, te ei kujuta ette, kui nämma võib olla RUKS. Mulle toodi Ruksi, päts rukkileiba. Määrisin võid peale ja sõin ja sõin. Söögiga ongi kõige suurem probleem. Kolm nädalat oled batoonikesi söönud, mis ei ole muide üldsegi pahad. Ei- ei, rukkileiba ei vaheta ma mittemingi batooni vastu. Siinsed lihtsalt ei tea, mis on hea ja paras neile!
Olen järjekordselt ja lõplikult veendunud, et kohalikud on ilmameistrid kala maitse kõrvaldamisel! Kala lihtsalt rikutakse ära: kas praetakse koos banaaniga või valatakse teravahapu tomatikastmega üle. Igatahes, kui sa söögikohast lahkud, ei tohi sul olla juures ei kala maitset, ega lõhna.
Neil on suur meri ümberringi, kalu ujub meres valaskaladest makrellini, ole ainult meister. Aga ei: nemad toovad nt. Norrast kuivatatud soolatursa, leotavad selle ära ja panevad ahju? Üle mõistuse.
Siis, kui ettekandja on sulle prae ette toonud ja sa oled toitu natuke aega nokkinud, tuleb ta ja küsib: kuidas maitseb?  ---->>  Ooo, veri veri guud, vastan mina ja ajan kaks pöialt püsti...
Tegelikult onju asi hoopis minus, mitte neis. Mina olen see tossike, kes ei löö korda majja! Kes siis veel neile õpetaks, kuidas kalasuppi ja ahjulõhet teha???

Vaatan kodu poole, prrrrrrrrrr. Eile avasin Käsmu veebikaamera-->> lumi!!!!!!
Õudne!
Mul on nüüd valida, kas madeira kala või eesti lumi ...


Reede, 14. märts 2014

16.päev

Seoses Emakeelepäevaga, vabandan ette kõik vead ja head, mis minu kirjutistest leida, tsiteerides üht ammust tuttavat: "Raimond, eesti keelt sa küll rääkida ega kirjutada oska!" :)

Auto ...

...  see on vabadus.

Eelmisel aastal Maltal rentisin ma rolleri. Sealne õudus ei olnud mitte mäed, vaid valel teepoolel sõitmine.(inglise pärand)  Rolleriga sai nii mõnegi eksimuse huligaansuse pähe mängida.


Madeirale jõudes oli shok käes. Kuidas on siin võimalik üleüldse ja mismoodi  liigelda.? Tänavad tunduvad 45 kraadise nurga all, 1,5 auto laiune tänaval arvatakse, et siin on näiteks hea parkida. Enamasti pole kõnniteid, rahvas kõnnibki kuskil autode vahel. Silmad peavad peas olema ja suured kõrvad ka ja tahapoole suunatud! Mäest alla sõites (tänaval), kui on sirge, siis antakse gaasi. Mitte ei lasta autol rahulikult veereda. Ja kui vaja siis törts signaali ka.

Igatahes tundus see elu mulle nii karm, istusin vahel pingil ja lihtsalt vaatasin, mis toimub. Mingist autorendist pold enam juttugi. Hakkan jalakäijaks. Selleks, kes ma pole juba sajandeid old. Siin oli järgmine probleem: ma ei oska ka jalakäiana liigelda. See osa ajust on nullitud juba nõuka ajast. .

Eks siis tuleb otsast alustada, mis muud. Vaatasin kaarti ja jalutasin, eksisin ja jalutasin. Lõpuks sain taseme kätte. Ilmusin ootamatult vöötrajale, nii et suur prügiauto kriginal vaevu seisma jäi. Loomulikult ületasin vöötrada igaviku, ise ringi vahtides- vahel pöörad ka keset teed tagasi ... vajutad foori nuppu ja jooksed punasega üle tee. Siis, kui sulle roheline tuli ilmub, oled juba kaugel. jne jne.

Järgmine etapp oli linnaliinibuss. Soovitan taga mitte istuda, kui mägiralliks läheb. Või pead kogu teekonna nelja jäsemega klammerduma torude ja rihmade külge (neid bussis jagub). Aga, kuidas bussijuhid oma bussi gabariite tunnetavad, see on müstika. Kõik käib nii kähku, jõuad ainult ehmatada, et nüüd läheb peegel, aga juba on uus äksen ja siis järgmine ja järgmine.

Kui ma olin läbi teinud kohalikud tuurid läänering ja idaring, kolm päeva saanud ringi sõita ja vaadata- hakkasin selle saare elutukset tunnetama. Natukene. Ja polnud näinud ühtegi jalakäia laipa ega lömmis autosid!
Võtsin interneti lahti ja hakkasin rendiautosid valima. Võimalikult pisikese ja soovitavalt hea firma ja võimalikult soodsa. Nagu ikka. Kui kõik sai tellitud, raha üle kantud (kõik kõik oli hinna sees, patakas kindlustusi, igasugu lisamaksud jne jne) siis sõitsin lennujaama autole järgi. Firma nimi oli Goldcar, (kuldauto- nagu hiljem selgus, siis oligi kullast) Teenindaja oli tore, täitsime kõik paberid ära, autodokumendid- võtmed tõsteti mulle juba silmaulatusse ... ja siis hakkas peale mingi müstika... Igasugu asju ettekäändeks tuues selgitati mulle, et ma peaksin veel maksma selle ja selle ja selle asja või kindlustuse eest. Summa muudkui tõusis, lõpuks ületas see 2,5 korda esialgset. Vahtisin nagu loll lehm neid oma suurte silmadega. Küsisin raha tagasi. -> EI, raha te tagasi ei saa!!! 72h tundi enne bronni oleks pidanud loobuma, siis oleksite saanud. (tegin bronni 24h enne) 
Õudne päev! Istusin lennujaama trepil ja kiskusin suitsu. Ma olen ikka jalamees. Nägin Finnairi lennukit ja tahtsin koju !
Võtsin takso ja sõitsin siia koju. Taksojuht ei jaganud ära muu aadressi aga kuna olin kodutee tänaseks üksipulgi pähe õppinud, siis kamandasin ainult, et sõida! Hahahaaa, ma olin targem, kui taksojuht. Kõige otsemat teed lasin ennast koju tuua :)

minu Micra peaks siit läbi mahtuma küll
Paar päeva jõlkusin niisama ringi, raha pole ma siiani tagasi saanud, kirjutasin- helistasin, asja uuritakse jne.
Lõpuks võtsin mingi kohaliku rendifirmaga ühendust http://www.insularcar.com/ . Jalutasin kohale, lubatud summat ei suurendatud, paberid täideti ludinal ära, siin on auto ja võtmed ja kõik. Mine ja sõida- tõuse ja sära! Auto anti paremgi, kui tellisin, raha juurde ei küsitud. Mul on nüüd Nissan Micra. Igavest tore väike putukas, ronib kenasti. Tegin väikse video fotokaga, et oleks aimu, mis ilusad teed siin on. https://www.youtube.com/watch?v=XsV8gDRdhF0 
Nii, et elu tundub jälle ilus. Saad ise valida, kuhu lähen ja ma pole enam üheski suveniiripoes käinud (saaretuuril oli see kohustuslik osa) Lisaks joonistan endale ise marsuute, eile olin piirkonnas, kus ei näinud ühtegi turistikat- bussi.

minu seigeldud paigad, rohelisega


Neljapäev, 13. märts 2014

15. päev

Hommik. Kassid.

Millega algab minu hommik?
Näiteks täna tahtsin ma palju magada. Aga naabrite kass (tubane) hakkas vara- vara endale liivakasti peale kraapima. Ikka krööts- krööts- krööts ... no kaua võib!

Siis tuled ise ka juba voodist välja, sügad ennast krööts-krööts-krööts ...ja  paned veekeedukannu sisse. Sellest saab jumalate jook, Nescafe 3in1 Strong.(pole suurem asi muidu, aga reisidel parim)

Paned läpaka käima, teed akna lahti ja vaatad alla linna peale ja üles mäe otsa- ehk fikseerid ilma. Köhatamise peale hakkab all pontu haukuma, siis järjepanu järgmised pontud.

Ilmub naabrikass. Tegelt on kõik kassid  naabrikassid, sest naabreid on palju ja igal oma kass. Igatahes üks kass mul käib, hommikul ja õhtul, istub akna all ja ootab.(aknaalune on naabri lame betoonkatus).  Ootab oma viinerit. Franfurter- viinerit.

Asi on selles, et otsisn poest viinereid ja mulle maitsevad just need viinerid, ostan Eestiski neid. Ja arvasin, et kui on frankfurter, siis on ta ka igal pool frankfurter. Nii see siiski pole. See on nii kõva, murda ei saa, pead noaga saagima ja jumala maitsetu. Siis mõtlesin, et proovin kassi peal. lasin pool viinerit kukkuda alla katusele. Viiner põrkas betoonil oma 5-6 korda, nagu kummipall. Sellest omakorda tekkis mõte, et viinereid võiks katsetada põrkeindeksiga. Mida rohkem põrkab, seda kummim ja maitsetum.

No igatahes põrkas mu kass- sõber koos viineriga, ju temagi oli arusaamatuses, kaua see veel hüppab ja viskus viinerile kõhuli peale. Nii iga hommik ja õhtu, tuleb istub mulle akna alla ja ootab oma viinerit. Poolt viinerit. Paneb selle enda ette ja vaatab üles: kas see on KÕIK?

Üleeile võttis ta oma sõbra ka kaasa, aga siis tegin ma poole viineri veel pooleks . Enam ta sõpra kaasa ei võta. Järelikult kass mõtleb-> 1 veerand+ 1 veerand pole mitte 2 viinerit vaid kokku pool viinerit :)

Muidu, kui kassidel miskit teha pole, põõnavad nad katustel, igal pisikesel lapil oma kass. Igal oma territoorium. Võõrast alast võid läbi minna, aga peremehe nõusolekul. S.t. kui peremehel läheb üks silm lahti, kergitab korraks pead ja põõnab siis edasi- siis on luba olemas.
Üks kass luuras katuse tagant, korra piilus ... peremees märkas seda ja hiilis teiselt poolt katust, seljatagant ja käratas: mis sa siin teed ahh? Küll oli siis lidumist :P

Vot sellised hommikud ja kassilood.

Kolmapäev, 12. märts 2014

14.päev

Maailma lõpp

Võiks öelda, et ma käisin maailma lõpus.
Tee sinna on tõesti pikk, Eestist 6000 km lindudele.
Olen tõsiselt väsinud ja õnnelik, mis muud.
Enam edasi, polnud enam kuhugi minna :)


Teisipäev, 11. märts 2014

13. päev

Auto, see on ...

... vabadus!

Kõigist ja kõigest, no võibolla nuhtlus ka, aga täna nautisin tõeslist vabadust. Olgugi, et tilluke micra, aga ronib mäest üles nagu kärbes, nii vaikne, et ei saa arugi, kas mootor töötab, või veereb niisama. Ja ma mahun pea igale poole ära. Ja siin on see oluline. Ning asju mul ka pole teab mis palju, fotokad ja veepudelid, rahakott ja mõned riided.
Tuledega peab plõksima, kui tunnelisse, siis sisse, kui välja, siis välja.
Ja käsipidur on su parim sõber, ilma selleta ei saa ristmikultki minema :)

Kasutasin kohe võimalust ja läksin mäe otsa ja sinna metsa. Puud olid vägevad, samblased. Okaspuud. Nulg oli põhiline ja mingi mänd. Mõlemad vajavad tuvastamist. Igatahes on pea kõik taimed, peale võilille, tundmatud. Mäe otsas oli paks udu, tegelikult pilv. Nii tihe- paks- rasvane pilv, et sõitsin keskmiste joonte järgi, muud ei näinud. 1500 peal olin järku selges päikses, pilved allpool. No vaade oli võrratu, kuigi orgusid polnud näha, aga üle pilvede piilusid üksikud tipud.

Mäe otsas kohvik, tellisin endale supi, kanariisi supi. Supp, millega ma veel alt pole läinud. Juurde sain saiapätsi tulikuuma, mille vahel oli maitsestatud või. Või oli sulanud, tunda oli tugevalt küüslauku. Lisaks oli pudelis mingi vedelik. Törtsutasin sedagi supi sisse. Maigutasin suud ja higistasin, mis kole. Supp oli nagu hartso, see Ukraina hartso, mis nahavahe kuumaks ajab. Tuline ja hea. Lugesin pudelilt, otsisin tuttavavaid tähti- ainuke, mis tuttav tundus, oli pikanto :)

Homme jälle päev