teisipäev, 18. märts 2014
esmaspäev, 17. märts 2014
18.päev
Vastus: nagu meilgi.
Meie ainult liigume edasi-tagasi, nemad siin üles-alla.
 |
| aiamaa harimine |
 |
| aiamaa |
 |
| maja mäe otsas |
pühapäev, 16. märts 2014
17.päev
Leib
... musta leiba... mõtelge ...!
Armsad inimesed, te ei kujuta ette, kui nämma võib olla RUKS. Mulle toodi Ruksi, päts rukkileiba. Määrisin võid peale ja sõin ja sõin. Söögiga ongi kõige suurem probleem. Kolm nädalat oled batoonikesi söönud, mis ei ole muide üldsegi pahad. Ei- ei, rukkileiba ei vaheta ma mittemingi batooni vastu. Siinsed lihtsalt ei tea, mis on hea ja paras neile!
Olen järjekordselt ja lõplikult veendunud, et kohalikud on ilmameistrid kala maitse kõrvaldamisel! Kala lihtsalt rikutakse ära: kas praetakse koos banaaniga või valatakse teravahapu tomatikastmega üle. Igatahes, kui sa söögikohast lahkud, ei tohi sul olla juures ei kala maitset, ega lõhna.
Neil on suur meri ümberringi, kalu ujub meres valaskaladest makrellini, ole ainult meister. Aga ei: nemad toovad nt. Norrast kuivatatud soolatursa, leotavad selle ära ja panevad ahju? Üle mõistuse.
Siis, kui ettekandja on sulle prae ette toonud ja sa oled toitu natuke aega nokkinud, tuleb ta ja küsib: kuidas maitseb? ---->> Ooo, veri veri guud, vastan mina ja ajan kaks pöialt püsti...
Tegelikult onju asi hoopis minus, mitte neis. Mina olen see tossike, kes ei löö korda majja! Kes siis veel neile õpetaks, kuidas kalasuppi ja ahjulõhet teha???
Vaatan kodu poole, prrrrrrrrrr. Eile avasin Käsmu veebikaamera-->> lumi!!!!!!
Õudne!
Mul on nüüd valida, kas madeira kala või eesti lumi ...
... musta leiba... mõtelge ...!
Armsad inimesed, te ei kujuta ette, kui nämma võib olla RUKS. Mulle toodi Ruksi, päts rukkileiba. Määrisin võid peale ja sõin ja sõin. Söögiga ongi kõige suurem probleem. Kolm nädalat oled batoonikesi söönud, mis ei ole muide üldsegi pahad. Ei- ei, rukkileiba ei vaheta ma mittemingi batooni vastu. Siinsed lihtsalt ei tea, mis on hea ja paras neile!
Olen järjekordselt ja lõplikult veendunud, et kohalikud on ilmameistrid kala maitse kõrvaldamisel! Kala lihtsalt rikutakse ära: kas praetakse koos banaaniga või valatakse teravahapu tomatikastmega üle. Igatahes, kui sa söögikohast lahkud, ei tohi sul olla juures ei kala maitset, ega lõhna.
Neil on suur meri ümberringi, kalu ujub meres valaskaladest makrellini, ole ainult meister. Aga ei: nemad toovad nt. Norrast kuivatatud soolatursa, leotavad selle ära ja panevad ahju? Üle mõistuse.
Siis, kui ettekandja on sulle prae ette toonud ja sa oled toitu natuke aega nokkinud, tuleb ta ja küsib: kuidas maitseb? ---->> Ooo, veri veri guud, vastan mina ja ajan kaks pöialt püsti...
Tegelikult onju asi hoopis minus, mitte neis. Mina olen see tossike, kes ei löö korda majja! Kes siis veel neile õpetaks, kuidas kalasuppi ja ahjulõhet teha???
Vaatan kodu poole, prrrrrrrrrr. Eile avasin Käsmu veebikaamera-->> lumi!!!!!!
Õudne!
Mul on nüüd valida, kas madeira kala või eesti lumi ...
reede, 14. märts 2014
16.päev
Seoses Emakeelepäevaga, vabandan ette kõik vead ja head, mis minu kirjutistest leida, tsiteerides üht ammust tuttavat: "Raimond, eesti keelt sa küll rääkida ega kirjutada oska!" :)
Auto ...
... see on vabadus.
Eelmisel aastal Maltal rentisin ma rolleri. Sealne õudus ei olnud mitte mäed, vaid valel teepoolel sõitmine.(inglise pärand) Rolleriga sai nii mõnegi eksimuse huligaansuse pähe mängida.
Madeirale jõudes oli shok käes. Kuidas on siin võimalik üleüldse ja mismoodi liigelda.? Tänavad tunduvad 45 kraadise nurga all, 1,5 auto laiune tänaval arvatakse, et siin on näiteks hea parkida. Enamasti pole kõnniteid, rahvas kõnnibki kuskil autode vahel. Silmad peavad peas olema ja suured kõrvad ka ja tahapoole suunatud! Mäest alla sõites (tänaval), kui on sirge, siis antakse gaasi. Mitte ei lasta autol rahulikult veereda. Ja kui vaja siis törts signaali ka.
Igatahes tundus see elu mulle nii karm, istusin vahel pingil ja lihtsalt vaatasin, mis toimub. Mingist autorendist pold enam juttugi. Hakkan jalakäijaks. Selleks, kes ma pole juba sajandeid old. Siin oli järgmine probleem: ma ei oska ka jalakäiana liigelda. See osa ajust on nullitud juba nõuka ajast. .
Eks siis tuleb otsast alustada, mis muud. Vaatasin kaarti ja jalutasin, eksisin ja jalutasin. Lõpuks sain taseme kätte. Ilmusin ootamatult vöötrajale, nii et suur prügiauto kriginal vaevu seisma jäi. Loomulikult ületasin vöötrada igaviku, ise ringi vahtides- vahel pöörad ka keset teed tagasi ... vajutad foori nuppu ja jooksed punasega üle tee. Siis, kui sulle roheline tuli ilmub, oled juba kaugel. jne jne.
Järgmine etapp oli linnaliinibuss. Soovitan taga mitte istuda, kui mägiralliks läheb. Või pead kogu teekonna nelja jäsemega klammerduma torude ja rihmade külge (neid bussis jagub). Aga, kuidas bussijuhid oma bussi gabariite tunnetavad, see on müstika. Kõik käib nii kähku, jõuad ainult ehmatada, et nüüd läheb peegel, aga juba on uus äksen ja siis järgmine ja järgmine.
Kui ma olin läbi teinud kohalikud tuurid läänering ja idaring, kolm päeva saanud ringi sõita ja vaadata- hakkasin selle saare elutukset tunnetama. Natukene. Ja polnud näinud ühtegi jalakäia laipa ega lömmis autosid!
Võtsin interneti lahti ja hakkasin rendiautosid valima. Võimalikult pisikese ja soovitavalt hea firma ja võimalikult soodsa. Nagu ikka. Kui kõik sai tellitud, raha üle kantud (kõik kõik oli hinna sees, patakas kindlustusi, igasugu lisamaksud jne jne) siis sõitsin lennujaama autole järgi. Firma nimi oli Goldcar, (kuldauto- nagu hiljem selgus, siis oligi kullast) Teenindaja oli tore, täitsime kõik paberid ära, autodokumendid- võtmed tõsteti mulle juba silmaulatusse ... ja siis hakkas peale mingi müstika... Igasugu asju ettekäändeks tuues selgitati mulle, et ma peaksin veel maksma selle ja selle ja selle asja või kindlustuse eest. Summa muudkui tõusis, lõpuks ületas see 2,5 korda esialgset. Vahtisin nagu loll lehm neid oma suurte silmadega. Küsisin raha tagasi. -> EI, raha te tagasi ei saa!!! 72h tundi enne bronni oleks pidanud loobuma, siis oleksite saanud. (tegin bronni 24h enne)
Õudne päev! Istusin lennujaama trepil ja kiskusin suitsu. Ma olen ikka jalamees. Nägin Finnairi lennukit ja tahtsin koju !
Võtsin takso ja sõitsin siia koju. Taksojuht ei jaganud ära muu aadressi aga kuna olin kodutee tänaseks üksipulgi pähe õppinud, siis kamandasin ainult, et sõida! Hahahaaa, ma olin targem, kui taksojuht. Kõige otsemat teed lasin ennast koju tuua :)
Paar päeva jõlkusin niisama ringi, raha pole ma siiani tagasi saanud, kirjutasin- helistasin, asja uuritakse jne.
Lõpuks võtsin mingi kohaliku rendifirmaga ühendust http://www.insularcar.com/ . Jalutasin kohale, lubatud summat ei suurendatud, paberid täideti ludinal ära, siin on auto ja võtmed ja kõik. Mine ja sõida- tõuse ja sära! Auto anti paremgi, kui tellisin, raha juurde ei küsitud. Mul on nüüd Nissan Micra. Igavest tore väike putukas, ronib kenasti. Tegin väikse video fotokaga, et oleks aimu, mis ilusad teed siin on. https://www.youtube.com/watch?v=XsV8gDRdhF0
Nii, et elu tundub jälle ilus. Saad ise valida, kuhu lähen ja ma pole enam üheski suveniiripoes käinud (saaretuuril oli see kohustuslik osa) Lisaks joonistan endale ise marsuute, eile olin piirkonnas, kus ei näinud ühtegi turistikat- bussi.
Auto ...
... see on vabadus.
Eelmisel aastal Maltal rentisin ma rolleri. Sealne õudus ei olnud mitte mäed, vaid valel teepoolel sõitmine.(inglise pärand) Rolleriga sai nii mõnegi eksimuse huligaansuse pähe mängida.
 |
Igatahes tundus see elu mulle nii karm, istusin vahel pingil ja lihtsalt vaatasin, mis toimub. Mingist autorendist pold enam juttugi. Hakkan jalakäijaks. Selleks, kes ma pole juba sajandeid old. Siin oli järgmine probleem: ma ei oska ka jalakäiana liigelda. See osa ajust on nullitud juba nõuka ajast. .Eks siis tuleb otsast alustada, mis muud. Vaatasin kaarti ja jalutasin, eksisin ja jalutasin. Lõpuks sain taseme kätte. Ilmusin ootamatult vöötrajale, nii et suur prügiauto kriginal vaevu seisma jäi. Loomulikult ületasin vöötrada igaviku, ise ringi vahtides- vahel pöörad ka keset teed tagasi ... vajutad foori nuppu ja jooksed punasega üle tee. Siis, kui sulle roheline tuli ilmub, oled juba kaugel. jne jne.
Järgmine etapp oli linnaliinibuss. Soovitan taga mitte istuda, kui mägiralliks läheb. Või pead kogu teekonna nelja jäsemega klammerduma torude ja rihmade külge (neid bussis jagub). Aga, kuidas bussijuhid oma bussi gabariite tunnetavad, see on müstika. Kõik käib nii kähku, jõuad ainult ehmatada, et nüüd läheb peegel, aga juba on uus äksen ja siis järgmine ja järgmine.
Kui ma olin läbi teinud kohalikud tuurid läänering ja idaring, kolm päeva saanud ringi sõita ja vaadata- hakkasin selle saare elutukset tunnetama. Natukene. Ja polnud näinud ühtegi jalakäia laipa ega lömmis autosid!
Võtsin interneti lahti ja hakkasin rendiautosid valima. Võimalikult pisikese ja soovitavalt hea firma ja võimalikult soodsa. Nagu ikka. Kui kõik sai tellitud, raha üle kantud (kõik kõik oli hinna sees, patakas kindlustusi, igasugu lisamaksud jne jne) siis sõitsin lennujaama autole järgi. Firma nimi oli Goldcar, (kuldauto- nagu hiljem selgus, siis oligi kullast) Teenindaja oli tore, täitsime kõik paberid ära, autodokumendid- võtmed tõsteti mulle juba silmaulatusse ... ja siis hakkas peale mingi müstika... Igasugu asju ettekäändeks tuues selgitati mulle, et ma peaksin veel maksma selle ja selle ja selle asja või kindlustuse eest. Summa muudkui tõusis, lõpuks ületas see 2,5 korda esialgset. Vahtisin nagu loll lehm neid oma suurte silmadega. Küsisin raha tagasi. -> EI, raha te tagasi ei saa!!! 72h tundi enne bronni oleks pidanud loobuma, siis oleksite saanud. (tegin bronni 24h enne)
Õudne päev! Istusin lennujaama trepil ja kiskusin suitsu. Ma olen ikka jalamees. Nägin Finnairi lennukit ja tahtsin koju !
Võtsin takso ja sõitsin siia koju. Taksojuht ei jaganud ära muu aadressi aga kuna olin kodutee tänaseks üksipulgi pähe õppinud, siis kamandasin ainult, et sõida! Hahahaaa, ma olin targem, kui taksojuht. Kõige otsemat teed lasin ennast koju tuua :)
 |
| minu Micra peaks siit läbi mahtuma küll |
Lõpuks võtsin mingi kohaliku rendifirmaga ühendust http://www.insularcar.com/ . Jalutasin kohale, lubatud summat ei suurendatud, paberid täideti ludinal ära, siin on auto ja võtmed ja kõik. Mine ja sõida- tõuse ja sära! Auto anti paremgi, kui tellisin, raha juurde ei küsitud. Mul on nüüd Nissan Micra. Igavest tore väike putukas, ronib kenasti. Tegin väikse video fotokaga, et oleks aimu, mis ilusad teed siin on. https://www.youtube.com/watch?v=XsV8gDRdhF0
Nii, et elu tundub jälle ilus. Saad ise valida, kuhu lähen ja ma pole enam üheski suveniiripoes käinud (saaretuuril oli see kohustuslik osa) Lisaks joonistan endale ise marsuute, eile olin piirkonnas, kus ei näinud ühtegi turistikat- bussi.
 |
| minu seigeldud paigad, rohelisega |
neljapäev, 13. märts 2014
15. päev
Hommik. Kassid.
Millega algab minu hommik?
Näiteks täna tahtsin ma palju magada. Aga naabrite kass (tubane) hakkas vara- vara endale liivakasti peale kraapima. Ikka krööts- krööts- krööts ... no kaua võib!
Siis tuled ise ka juba voodist välja, sügad ennast krööts-krööts-krööts ...ja paned veekeedukannu sisse. Sellest saab jumalate jook, Nescafe 3in1 Strong.(pole suurem asi muidu, aga reisidel parim)
Paned läpaka käima, teed akna lahti ja vaatad alla linna peale ja üles mäe otsa- ehk fikseerid ilma. Köhatamise peale hakkab all pontu haukuma, siis järjepanu järgmised pontud.
Ilmub naabrikass. Tegelt on kõik kassid naabrikassid, sest naabreid on palju ja igal oma kass. Igatahes üks kass mul käib, hommikul ja õhtul, istub akna all ja ootab.(aknaalune on naabri lame betoonkatus). Ootab oma viinerit. Franfurter- viinerit.
Asi on selles, et otsisn poest viinereid ja mulle maitsevad just need viinerid, ostan Eestiski neid. Ja arvasin, et kui on frankfurter, siis on ta ka igal pool frankfurter. Nii see siiski pole. See on nii kõva, murda ei saa, pead noaga saagima ja jumala maitsetu. Siis mõtlesin, et proovin kassi peal. lasin pool viinerit kukkuda alla katusele. Viiner põrkas betoonil oma 5-6 korda, nagu kummipall. Sellest omakorda tekkis mõte, et viinereid võiks katsetada põrkeindeksiga. Mida rohkem põrkab, seda kummim ja maitsetum.
No igatahes põrkas mu kass- sõber koos viineriga, ju temagi oli arusaamatuses, kaua see veel hüppab ja viskus viinerile kõhuli peale. Nii iga hommik ja õhtu, tuleb istub mulle akna alla ja ootab oma viinerit. Poolt viinerit. Paneb selle enda ette ja vaatab üles: kas see on KÕIK?
Üleeile võttis ta oma sõbra ka kaasa, aga siis tegin ma poole viineri veel pooleks . Enam ta sõpra kaasa ei võta. Järelikult kass mõtleb-> 1 veerand+ 1 veerand pole mitte 2 viinerit vaid kokku pool viinerit :)
Muidu, kui kassidel miskit teha pole, põõnavad nad katustel, igal pisikesel lapil oma kass. Igal oma territoorium. Võõrast alast võid läbi minna, aga peremehe nõusolekul. S.t. kui peremehel läheb üks silm lahti, kergitab korraks pead ja põõnab siis edasi- siis on luba olemas.
Üks kass luuras katuse tagant, korra piilus ... peremees märkas seda ja hiilis teiselt poolt katust, seljatagant ja käratas: mis sa siin teed ahh? Küll oli siis lidumist :P
Vot sellised hommikud ja kassilood.
Millega algab minu hommik?
Näiteks täna tahtsin ma palju magada. Aga naabrite kass (tubane) hakkas vara- vara endale liivakasti peale kraapima. Ikka krööts- krööts- krööts ... no kaua võib!
Siis tuled ise ka juba voodist välja, sügad ennast krööts-krööts-krööts ...ja paned veekeedukannu sisse. Sellest saab jumalate jook, Nescafe 3in1 Strong.(pole suurem asi muidu, aga reisidel parim)
Paned läpaka käima, teed akna lahti ja vaatad alla linna peale ja üles mäe otsa- ehk fikseerid ilma. Köhatamise peale hakkab all pontu haukuma, siis järjepanu järgmised pontud.
Ilmub naabrikass. Tegelt on kõik kassid naabrikassid, sest naabreid on palju ja igal oma kass. Igatahes üks kass mul käib, hommikul ja õhtul, istub akna all ja ootab.(aknaalune on naabri lame betoonkatus). Ootab oma viinerit. Franfurter- viinerit.
Asi on selles, et otsisn poest viinereid ja mulle maitsevad just need viinerid, ostan Eestiski neid. Ja arvasin, et kui on frankfurter, siis on ta ka igal pool frankfurter. Nii see siiski pole. See on nii kõva, murda ei saa, pead noaga saagima ja jumala maitsetu. Siis mõtlesin, et proovin kassi peal. lasin pool viinerit kukkuda alla katusele. Viiner põrkas betoonil oma 5-6 korda, nagu kummipall. Sellest omakorda tekkis mõte, et viinereid võiks katsetada põrkeindeksiga. Mida rohkem põrkab, seda kummim ja maitsetum.
No igatahes põrkas mu kass- sõber koos viineriga, ju temagi oli arusaamatuses, kaua see veel hüppab ja viskus viinerile kõhuli peale. Nii iga hommik ja õhtu, tuleb istub mulle akna alla ja ootab oma viinerit. Poolt viinerit. Paneb selle enda ette ja vaatab üles: kas see on KÕIK?Üleeile võttis ta oma sõbra ka kaasa, aga siis tegin ma poole viineri veel pooleks . Enam ta sõpra kaasa ei võta. Järelikult kass mõtleb-> 1 veerand+ 1 veerand pole mitte 2 viinerit vaid kokku pool viinerit :)
Muidu, kui kassidel miskit teha pole, põõnavad nad katustel, igal pisikesel lapil oma kass. Igal oma territoorium. Võõrast alast võid läbi minna, aga peremehe nõusolekul. S.t. kui peremehel läheb üks silm lahti, kergitab korraks pead ja põõnab siis edasi- siis on luba olemas.
Üks kass luuras katuse tagant, korra piilus ... peremees märkas seda ja hiilis teiselt poolt katust, seljatagant ja käratas: mis sa siin teed ahh? Küll oli siis lidumist :P
Vot sellised hommikud ja kassilood.
kolmapäev, 12. märts 2014
14.päev
Maailma lõpp
Võiks öelda, et ma käisin maailma lõpus.
Tee sinna on tõesti pikk, Eestist 6000 km lindudele.
Olen tõsiselt väsinud ja õnnelik, mis muud.
Enam edasi, polnud enam kuhugi minna :)
Võiks öelda, et ma käisin maailma lõpus.
Tee sinna on tõesti pikk, Eestist 6000 km lindudele.
Olen tõsiselt väsinud ja õnnelik, mis muud.
Enam edasi, polnud enam kuhugi minna :)
teisipäev, 11. märts 2014
13. päev
Auto, see on ...
... vabadus!
Kõigist ja kõigest, no võibolla nuhtlus ka, aga täna nautisin tõeslist vabadust. Olgugi, et tilluke micra, aga ronib mäest üles nagu kärbes, nii vaikne, et ei saa arugi, kas mootor töötab, või veereb niisama. Ja ma mahun pea igale poole ära. Ja siin on see oluline. Ning asju mul ka pole teab mis palju, fotokad ja veepudelid, rahakott ja mõned riided.
Tuledega peab plõksima, kui tunnelisse, siis sisse, kui välja, siis välja.
Ja käsipidur on su parim sõber, ilma selleta ei saa ristmikultki minema :)
Kasutasin kohe võimalust ja läksin mäe otsa ja sinna metsa. Puud olid vägevad, samblased. Okaspuud. Nulg oli põhiline ja mingi mänd. Mõlemad vajavad tuvastamist. Igatahes on pea kõik taimed, peale võilille, tundmatud. Mäe otsas oli paks udu, tegelikult pilv. Nii tihe- paks- rasvane pilv, et sõitsin keskmiste joonte järgi, muud ei näinud. 1500 peal olin järku selges päikses, pilved allpool. No vaade oli võrratu, kuigi orgusid polnud näha, aga üle pilvede piilusid üksikud tipud.
Mäe otsas kohvik, tellisin endale supi, kanariisi supi. Supp, millega ma veel alt pole läinud. Juurde sain saiapätsi tulikuuma, mille vahel oli maitsestatud või. Või oli sulanud, tunda oli tugevalt küüslauku. Lisaks oli pudelis mingi vedelik. Törtsutasin sedagi supi sisse. Maigutasin suud ja higistasin, mis kole. Supp oli nagu hartso, see Ukraina hartso, mis nahavahe kuumaks ajab. Tuline ja hea. Lugesin pudelilt, otsisin tuttavavaid tähti- ainuke, mis tuttav tundus, oli pikanto :)
Homme jälle päev
... vabadus!
Kõigist ja kõigest, no võibolla nuhtlus ka, aga täna nautisin tõeslist vabadust. Olgugi, et tilluke micra, aga ronib mäest üles nagu kärbes, nii vaikne, et ei saa arugi, kas mootor töötab, või veereb niisama. Ja ma mahun pea igale poole ära. Ja siin on see oluline. Ning asju mul ka pole teab mis palju, fotokad ja veepudelid, rahakott ja mõned riided.Tuledega peab plõksima, kui tunnelisse, siis sisse, kui välja, siis välja.
Ja käsipidur on su parim sõber, ilma selleta ei saa ristmikultki minema :)
Kasutasin kohe võimalust ja läksin mäe otsa ja sinna metsa. Puud olid vägevad, samblased. Okaspuud. Nulg oli põhiline ja mingi mänd. Mõlemad vajavad tuvastamist. Igatahes on pea kõik taimed, peale võilille, tundmatud. Mäe otsas oli paks udu, tegelikult pilv. Nii tihe- paks- rasvane pilv, et sõitsin keskmiste joonte järgi, muud ei näinud. 1500 peal olin järku selges päikses, pilved allpool. No vaade oli võrratu, kuigi orgusid polnud näha, aga üle pilvede piilusid üksikud tipud.Mäe otsas kohvik, tellisin endale supi, kanariisi supi. Supp, millega ma veel alt pole läinud. Juurde sain saiapätsi tulikuuma, mille vahel oli maitsestatud või. Või oli sulanud, tunda oli tugevalt küüslauku. Lisaks oli pudelis mingi vedelik. Törtsutasin sedagi supi sisse. Maigutasin suud ja higistasin, mis kole. Supp oli nagu hartso, see Ukraina hartso, mis nahavahe kuumaks ajab. Tuline ja hea. Lugesin pudelilt, otsisin tuttavavaid tähti- ainuke, mis tuttav tundus, oli pikanto :)Homme jälle päev
esmaspäev, 10. märts 2014
12.päev
Ei tea, mis jama see söömisega mul on?
Ei maitse üks, ega teine. Eelmine aasta Maltal seda muret niipalju polnud, seal olid portsud ainult liiga suured.
Tellisin kalasupi. Kalasupp on toit, mida ma igal pool proovin. Ma armastan kalasuppi, ma armastasin neljapäevasid :)
Nu ei taha ma vinguda, aga siinne oli kõige ... mittekõigeparem. Kes see paneb kalasupi sisse värsked herned ja tomatipasta? Supp oli tugevalt hapu, nagu kuum lurr räim- tomatis, ilma räimeta. Kalasupil peaks ikka ka kala maitse olema. Või selle lähedanegi. Lisaks oli ta kohe päris lurr. Batoonike maitsevõiga sinna juurde oli hea. Aga ma ei jäta jonni, kindlasti proovin siin veel, just kalasuppi. Äkki oli kokal paha tuju ...
Proovisin ka rämpstoidu ära, oli jah rämps.
Vastlasõidud käivad siin aastaringi, maksa ainult 30 eur ja roni kelku ja 2 km mööda asfalti ning munakive võib alata. Uurisin jalaseid, arvasin, need rauast ja löövad tuld. Oli hoopis hästi tihe puit. Kindlasti on selle kohta internetis materjali. Tundus, et inimestel oli lõbus. Mulle meeldis neid rohkem pildistada, kui ise sõita :)
 |
| Siit trepist sa va patune pead põlvedel üles minema, kui tahad õndsaks saada 74 astet |
pühapäev, 9. märts 2014
11. päev
Madeira is Sun ...
Nii on kirjutatud siin turismibussidele. Ja täiesti loomulik, et siin on päike ja muid võimalusi nagu polekski. Kui just öösel, aga siis on kuu. Aga siis ma magan. Kuu on siin seliti, miskipärast- nagu oleks ta kellegi poolt upakile aetud.
Päikest on lõputult, pilved on kuskil kaugel merel või mäe otsas.
Mõned päevad tagasi vaatasin ilmateadet ja oh imet: pühapäevaks lubas vihma, et alates kella 6-st sajab.
Eile õhtul läks taevas nii pilvituks, hästi siniseks. Ei mingit lootuski vihmale ... täna hommikul ärkasin mingi kummalise heli peale, tõusin üles, lükkasin akna pärani ja väljas tuli korralikku sirget vihma. Kell oli 6 !
Ja mina veel tahtsin pesupäeva teha :)
Niiskus on siin kõrge, linnas leidsin hüdromeetri, 95% näitas hommikul.
Kuna mägi on kõrge, siis on ta enamasti pilve sees. S.t. pilv jääb mäe taha kinni. Tavaline süütu valge pilveke poetab päris palju pisaraid sinna tippu. Kui on pisarad, siis on ka oja ja jõgi. Ehk mäe otsas on vesi, mis alla voolab: Siin pole vee puudust nagu Maltal. Vett kogutakse levadadesse- sellistesse kanalitesse, kus see siis juhatatakse sinna kuhu vaja. Aedadesse ja põldudele ja muidu kodusesse veevärki. Süsteemid on vinged. Veest saab ka elektrit. Lisaks tuulikutele, mis kõrgel mäe otsas, on hüdroelektrijaamad.
Vesi teeb ka kurja, mõned aastad tagasi oli tormi ajal suured üleujutused, võimsad mudavoolud tulid mäest alla. Vaata siit Saare muld on punakas savimuld, kohati vägagi paks. Tee ääres oleks nagu mullast sein. Proovisin seda urgitseda, vägagi kergelt pudises. Pole siis ime, et vihmad võivad seda kõike hakata mäest alla kandma. Paljudes kohtades on teeäärsed seinad pritsitud üle betooniga. Inimeste elamised on all orgudes ja mäe külgedel. Asustus on väga tihe, jääb mulje, et nad elavad üksteise otsas ja elavadki. Palju maju on ehitatud minu jaoks ebanormaalsetesse kohtadesse. Ma ei saa aru, kuidas need seal püsivad. Ja samas on ka aiamaa, aiamaad on kõvasti kreenis ja lõppeb tavaliselt järsakuga. Ehk purjus peaga ära ikka kõplama mine.
Kõik käib käsitsi, suur kõblas ja labidas abiks. Eile oli laupäev ja paljudel maadel käis kõva töö, kapsataimi oli maha pandud. Kevad on käes :)
Eile on pikim ja körgeim rännak, käisime Madeira tipus ära. 1818 meetrit. Mikrobussiga saime peaaegu kohale, jala jäi veel nii 50 meetrit minna. Ilm oli ilus ja peaaegu kogu saart oli näha. Püüdke ette kujutada Hiiumaad ja sellel torni 1800 meetrit! Juba Kõpu tuletornist näeb poolt Hiiumaad.
Madeira on Hiiumaast natust väiksem aga rahvast elab siin pool milli. Ehk rohkem, kui Tallinnas. Ja 99 % inimesi elab oma majades. Eks maad annab kõvasti juurde ka need mäed. Pindala oleks justkui suurem. Või ei ole nii? :)
Muide, peatus suveniiri poe juures oli 40 min. ja Madeira tipus 20 min. Ma pole veel elus nii palju käinud suveniiripoes, sul polegi ju muud midagi teha. Ja ostnud pole ka midagi. Aetakse bussist välja ja siis seisad seal. Tädike küsib, et kust oled ja kutsub ostma. Raputad ainult pead. Küsib, kas oled Rootsist? Raputad pead. Küsib, kas oled Taanist, Saksast, Soomest, Prantsusmaalt jne, kuni pea kõik riigid saavad läbi küsitud. Raputad ainult pead. Lõpuks küsib, et kust sa siis oled ja vastad, et Eestist. Aaaa, tere tere-vastab tema :)
Nagu paljudest asjadest siin saarel pole ma aru saanud ja ei saagi vist- aga ma ei saa pihta, millest elavad taksojuhid. Neid on kõik kohad täis, kollased, sinise triibuga. Pikk- pikk rivi. Ja juhid istuvad kuskil puntras koos ja lobisevad. Või taovad autokapotil kaarte. No olgu, tegin ühele 5 eurose sissetuleku, aga see oli üks sadadest- tuhandetest. Vähemalt on siin üks firma ja üks tariif.
Nii on kirjutatud siin turismibussidele. Ja täiesti loomulik, et siin on päike ja muid võimalusi nagu polekski. Kui just öösel, aga siis on kuu. Aga siis ma magan. Kuu on siin seliti, miskipärast- nagu oleks ta kellegi poolt upakile aetud.
Päikest on lõputult, pilved on kuskil kaugel merel või mäe otsas.
Mõned päevad tagasi vaatasin ilmateadet ja oh imet: pühapäevaks lubas vihma, et alates kella 6-st sajab.
Eile õhtul läks taevas nii pilvituks, hästi siniseks. Ei mingit lootuski vihmale ... täna hommikul ärkasin mingi kummalise heli peale, tõusin üles, lükkasin akna pärani ja väljas tuli korralikku sirget vihma. Kell oli 6 !
Ja mina veel tahtsin pesupäeva teha :)
Niiskus on siin kõrge, linnas leidsin hüdromeetri, 95% näitas hommikul.
Kuna mägi on kõrge, siis on ta enamasti pilve sees. S.t. pilv jääb mäe taha kinni. Tavaline süütu valge pilveke poetab päris palju pisaraid sinna tippu. Kui on pisarad, siis on ka oja ja jõgi. Ehk mäe otsas on vesi, mis alla voolab: Siin pole vee puudust nagu Maltal. Vett kogutakse levadadesse- sellistesse kanalitesse, kus see siis juhatatakse sinna kuhu vaja. Aedadesse ja põldudele ja muidu kodusesse veevärki. Süsteemid on vinged. Veest saab ka elektrit. Lisaks tuulikutele, mis kõrgel mäe otsas, on hüdroelektrijaamad.Vesi teeb ka kurja, mõned aastad tagasi oli tormi ajal suured üleujutused, võimsad mudavoolud tulid mäest alla. Vaata siit Saare muld on punakas savimuld, kohati vägagi paks. Tee ääres oleks nagu mullast sein. Proovisin seda urgitseda, vägagi kergelt pudises. Pole siis ime, et vihmad võivad seda kõike hakata mäest alla kandma. Paljudes kohtades on teeäärsed seinad pritsitud üle betooniga. Inimeste elamised on all orgudes ja mäe külgedel. Asustus on väga tihe, jääb mulje, et nad elavad üksteise otsas ja elavadki. Palju maju on ehitatud minu jaoks ebanormaalsetesse kohtadesse. Ma ei saa aru, kuidas need seal püsivad. Ja samas on ka aiamaa, aiamaad on kõvasti kreenis ja lõppeb tavaliselt järsakuga. Ehk purjus peaga ära ikka kõplama mine.Kõik käib käsitsi, suur kõblas ja labidas abiks. Eile oli laupäev ja paljudel maadel käis kõva töö, kapsataimi oli maha pandud. Kevad on käes :)
Eile on pikim ja körgeim rännak, käisime Madeira tipus ära. 1818 meetrit. Mikrobussiga saime peaaegu kohale, jala jäi veel nii 50 meetrit minna. Ilm oli ilus ja peaaegu kogu saart oli näha. Püüdke ette kujutada Hiiumaad ja sellel torni 1800 meetrit! Juba Kõpu tuletornist näeb poolt Hiiumaad.
Madeira on Hiiumaast natust väiksem aga rahvast elab siin pool milli. Ehk rohkem, kui Tallinnas. Ja 99 % inimesi elab oma majades. Eks maad annab kõvasti juurde ka need mäed. Pindala oleks justkui suurem. Või ei ole nii? :)
Muide, peatus suveniiri poe juures oli 40 min. ja Madeira tipus 20 min. Ma pole veel elus nii palju käinud suveniiripoes, sul polegi ju muud midagi teha. Ja ostnud pole ka midagi. Aetakse bussist välja ja siis seisad seal. Tädike küsib, et kust oled ja kutsub ostma. Raputad ainult pead. Küsib, kas oled Rootsist? Raputad pead. Küsib, kas oled Taanist, Saksast, Soomest, Prantsusmaalt jne, kuni pea kõik riigid saavad läbi küsitud. Raputad ainult pead. Lõpuks küsib, et kust sa siis oled ja vastad, et Eestist. Aaaa, tere tere-vastab tema :)
Nagu paljudest asjadest siin saarel pole ma aru saanud ja ei saagi vist- aga ma ei saa pihta, millest elavad taksojuhid. Neid on kõik kohad täis, kollased, sinise triibuga. Pikk- pikk rivi. Ja juhid istuvad kuskil puntras koos ja lobisevad. Või taovad autokapotil kaarte. No olgu, tegin ühele 5 eurose sissetuleku, aga see oli üks sadadest- tuhandetest. Vähemalt on siin üks firma ja üks tariif.
laupäev, 8. märts 2014
reede, 7. märts 2014
9.päev
haigeks jäin ...
öösel ärkasin vappekülmas, varsti vist tõusis palavik. Mingi aeg sõin peotäie tablette, hommikul ärkasin veeloigus. Kaalusin pikalt, kas öelda tänane reis ära ja tohterdada ... tegelt ei oska ma haige olla. Palju hullem on paha voodis, kui paha ringi komberdades. Peotäis tablette jälle sisse ja sundisin ennast välja minema.
Täna teine päev Madeira matkal. Tellisin selle retke siit http://www.madeira-seekers.com/ kolm päeva 89 eur. Minu arust normaalne hind, koos restoranilõunaga. Edasi uurin saart liinibussi toel.
Tänanegi päev möödus ühest magnetist teise sõitmisega. Turismimagnetitest ja külmkapimagnetitest. Ma vist tundun meie giidile segase tüübina: ei räägi miskit, poodies ei kola, bussi juures esimesena tagasi. Kahtlane tüüp olen- olengi, ma olen salaagent, kes fikseerib pildistamiskohti, topib tasku mingeid käbisid, vahib pea kuklas puid. Ja varsti tulen ma salaja tagasi.
Teed ja rajad on ikka päris jõhkrad, korra oli täna mõlemal pool teed järsk kuristik. Käisime Nunnade Orus, enne seda sõitsime mäkke, et seda küla ülevalt vaadata. Kui all otsisin kohta, kus enne üleval olin, oli ehmatus korralik. Praktiliselt püstloodis seina tipus oli platrform. Muidugi on kohalikele sohvritele see sõit tavaline. Vähe sirgemal gaasi, siis järsult pidurit, törts signaali ja jälle gaasi. Samal aial räägib ja näitab kord parema, kord vasaku käega meile kõiksugu vaatamise väärsusi.
Eilsest restoranisöögist paar pilti. Praad oli kohalik populaarne toit. Süsikala banaaniga. :)
Kellel maitse vastu uudishimu, siis võtke nt. värske tursk ja banaanid jne. Ja netist retsept.
Homme kõige raskem, kõige pikem ja kõige kõrgem retk. Ehk on hommikul tervis parem.
öösel ärkasin vappekülmas, varsti vist tõusis palavik. Mingi aeg sõin peotäie tablette, hommikul ärkasin veeloigus. Kaalusin pikalt, kas öelda tänane reis ära ja tohterdada ... tegelt ei oska ma haige olla. Palju hullem on paha voodis, kui paha ringi komberdades. Peotäis tablette jälle sisse ja sundisin ennast välja minema.
 |
| Giid-bussijuht paremal |
Tänanegi päev möödus ühest magnetist teise sõitmisega. Turismimagnetitest ja külmkapimagnetitest. Ma vist tundun meie giidile segase tüübina: ei räägi miskit, poodies ei kola, bussi juures esimesena tagasi. Kahtlane tüüp olen- olengi, ma olen salaagent, kes fikseerib pildistamiskohti, topib tasku mingeid käbisid, vahib pea kuklas puid. Ja varsti tulen ma salaja tagasi.
Teed ja rajad on ikka päris jõhkrad, korra oli täna mõlemal pool teed järsk kuristik. Käisime Nunnade Orus, enne seda sõitsime mäkke, et seda küla ülevalt vaadata. Kui all otsisin kohta, kus enne üleval olin, oli ehmatus korralik. Praktiliselt püstloodis seina tipus oli platrform. Muidugi on kohalikele sohvritele see sõit tavaline. Vähe sirgemal gaasi, siis järsult pidurit, törts signaali ja jälle gaasi. Samal aial räägib ja näitab kord parema, kord vasaku käega meile kõiksugu vaatamise väärsusi.Eilsest restoranisöögist paar pilti. Praad oli kohalik populaarne toit. Süsikala banaaniga. :)
Kellel maitse vastu uudishimu, siis võtke nt. värske tursk ja banaanid jne. Ja netist retsept.
Homme kõige raskem, kõige pikem ja kõige kõrgem retk. Ehk on hommikul tervis parem.
neljapäev, 6. märts 2014
8.päev
Matk või retk või lihtsalt bussisõit
Panin eile meili teel ennast kirja saare ringreisile, pool saart korraga. 1 päev, pool saart. Täna oli WEST.
Kiri saadeti vastu, kellaaeg ja koht, kus peaksin bussi ootama. Ja, et ma ei satuks paanikasse, kui buss hilineb vähem, kui 20 min. Ja satuks paanikasse, kui rohkem 20 min. Lisaks oli üks imelik lause, et olgu giid nii ilus ja sõbralik, kui tahes, ärge andke talle alla, ärge laske ennast ära moosida! Vohh.
Hommikul olin varakult kohal, 20 minutit enne. Ma olen alati vara kohal. Vaatasin lihtsalt inimesi ja autosid. Lapsi toodi kooli. Maasturivennd on samasugused nagu meilgi, neile on natuke ja veel rohkem lubatud.
Vaatasin muudkui kella, nii ... 8.20. Ei ole paanikat, ei ole paanikat! Mõtlesin, et milline see giidike siis välja võiks näha ja millega ta moosima hakkab. 8.30 , ikka ei ole paanikat. 8.40, juba hakkas paanikahoog ... 8,41 kihutas nurga tagant Ford Transit, samasugune nagu mul, pidurdas ja juht hüppas välja, tuli rebis küljeukse lahti ja küsis nime. Näitasin nimekirjas oma nime peale ja hakkasin sisse ronima, kui taat karjatas: MANIII !!!
Ütlesin et ma istun sisse, siis annan, mida ma siin tänaval hakkan oma kotti harutama. Taat röögatas veel hullemini: PAII NAOUUU. Mis mul muud üle jäi, nauu siis nauuu!
Istusin bussi, üksi ... taat kimab, mis hull mööda linna ja sõimab kõiki, kes teele jäävad. Gaas, pidur, gaas, pidur ja sõim ja sõim. Lõpuks peatus ühe hotelli juures ja sealt tulid ülejäänud inimesed peale. Vat milles asi. Normaalsed inimesed tulevad ühest kohast ja hotellist peale, mina aga kuskilt agulist, teisest linna otsast! Vaatasin, et kes siis giid on, sel hetkel pani taat mikri endale suhu ja ralli algas. Muudkui lobises ja kihutas. Ahjaa, pooled olid prantslased ja ütlesid, et nad ei saa aru ja siis vuristaski meie nunnu giid õhtuni välja po fransuski. Linnas ja külas, kus olid suveniiripoed, pidas kinni, andis 15- 20 min. aega ja jälle edasi.
Ausalt öelda, polnud see mulle üllatus, turistid tahavadki sellist rallit. Aimasin ette. Loomulikult kimas ta kenadest pildistamiskohtadest mööda. Aga ma jätsin meelde ja sain sellest saarest mingi tunnetuse. Tean, mida ja kuhu tahta.
Hinna sees oli ka lõunasöök restoranis, ohh jahh: ma igatsen mulgikapsaste, üliõpilaskartulite ja praeräime järgi. Piima tahan, palju palju piima! Ma tahan kaltsiumi, mu luud hörenevad juba :D
Väga lahe päev tegelt. All mere ääres ja üleval mäe otsas. Kord pilve sees, kord päikse käes. Loodust ja ilu täiega. Elamust on ikka nii palju, et kirja ei jõua pannagi, väsinud ka ja homme jälle: Nunnade org.
(giid ei moosinudki mind, vaevalt, et tal see õnnestunukski-mulle pole lapsest saati mehed meeldint)
Panin eile meili teel ennast kirja saare ringreisile, pool saart korraga. 1 päev, pool saart. Täna oli WEST.
Kiri saadeti vastu, kellaaeg ja koht, kus peaksin bussi ootama. Ja, et ma ei satuks paanikasse, kui buss hilineb vähem, kui 20 min. Ja satuks paanikasse, kui rohkem 20 min. Lisaks oli üks imelik lause, et olgu giid nii ilus ja sõbralik, kui tahes, ärge andke talle alla, ärge laske ennast ära moosida! Vohh.
Hommikul olin varakult kohal, 20 minutit enne. Ma olen alati vara kohal. Vaatasin lihtsalt inimesi ja autosid. Lapsi toodi kooli. Maasturivennd on samasugused nagu meilgi, neile on natuke ja veel rohkem lubatud.
Vaatasin muudkui kella, nii ... 8.20. Ei ole paanikat, ei ole paanikat! Mõtlesin, et milline see giidike siis välja võiks näha ja millega ta moosima hakkab. 8.30 , ikka ei ole paanikat. 8.40, juba hakkas paanikahoog ... 8,41 kihutas nurga tagant Ford Transit, samasugune nagu mul, pidurdas ja juht hüppas välja, tuli rebis küljeukse lahti ja küsis nime. Näitasin nimekirjas oma nime peale ja hakkasin sisse ronima, kui taat karjatas: MANIII !!!
Ütlesin et ma istun sisse, siis annan, mida ma siin tänaval hakkan oma kotti harutama. Taat röögatas veel hullemini: PAII NAOUUU. Mis mul muud üle jäi, nauu siis nauuu!
Istusin bussi, üksi ... taat kimab, mis hull mööda linna ja sõimab kõiki, kes teele jäävad. Gaas, pidur, gaas, pidur ja sõim ja sõim. Lõpuks peatus ühe hotelli juures ja sealt tulid ülejäänud inimesed peale. Vat milles asi. Normaalsed inimesed tulevad ühest kohast ja hotellist peale, mina aga kuskilt agulist, teisest linna otsast! Vaatasin, et kes siis giid on, sel hetkel pani taat mikri endale suhu ja ralli algas. Muudkui lobises ja kihutas. Ahjaa, pooled olid prantslased ja ütlesid, et nad ei saa aru ja siis vuristaski meie nunnu giid õhtuni välja po fransuski. Linnas ja külas, kus olid suveniiripoed, pidas kinni, andis 15- 20 min. aega ja jälle edasi.
Ausalt öelda, polnud see mulle üllatus, turistid tahavadki sellist rallit. Aimasin ette. Loomulikult kimas ta kenadest pildistamiskohtadest mööda. Aga ma jätsin meelde ja sain sellest saarest mingi tunnetuse. Tean, mida ja kuhu tahta.
Hinna sees oli ka lõunasöök restoranis, ohh jahh: ma igatsen mulgikapsaste, üliõpilaskartulite ja praeräime järgi. Piima tahan, palju palju piima! Ma tahan kaltsiumi, mu luud hörenevad juba :D
Väga lahe päev tegelt. All mere ääres ja üleval mäe otsas. Kord pilve sees, kord päikse käes. Loodust ja ilu täiega. Elamust on ikka nii palju, et kirja ei jõua pannagi, väsinud ka ja homme jälle: Nunnade org.
(giid ei moosinudki mind, vaevalt, et tal see õnnestunukski-mulle pole lapsest saati mehed meeldint)
 |
| lehmad elutoas- jõudsin ainult karjatada! mäe otsas järsku lehm, päris elus lehm! |
kolmapäev, 5. märts 2014
7. päev
Mul pole ...
... tänaseks mingeid plaane. Ootan, äkki juhtub midagi
ja, kui ei juhtu, siis selleks on mul tagavaraplaan. Tagavaraplaan on plaanitu jõlkumine linnas.
Aga mul on sepelgad, mõni saab kiidelda täidega aga mul on sepelgad. Imetillukesed, luubiga peaks üht vaatama, aga, kui saiapuru kukub maha, siis ilmub sinna mustmiljon ja siis on nad tuvastatavad.
Võtsin eile julguse kokku ja sõin hapukapsa suppi. Tegelikult ma ei teagi, kas see on hapukapsasupp aga välja nägi hapukapsasupi- laadse supina. Ma olen varem mitu korda kulbiga seda suppi nõristanud ja nuusutanud. Eile ladusin kausi kuhjaga täis ja istusin maha, laua taha. Istun lusikas püsti vahin rivaali vastas, kes mõnuga suppi luristab. ... Tegin ka näo, et mulle kohutavalt see supp maitseb, et söön seda lapsest saati, 3X päevas ja lõin vapralt lusika suppi. Tugev tangumaitse. Aga tangu nagu pole. Muidu täitsa hapukapsamaitseline ja elusuuruses porgandid puha sees. Tangumaitse andsid hoopis oad. Ja oad mulle põhimõtteliselt ei maitse. Lükkasin oad kuhugi kõrvale ja sõin supi ära. Kõht oli tühi.
Kodus arvasin, et olen kõigesööja: ega ikka ei ole küll, paras pipar olen!
Enamasti on siin püreesupid,punane on tomati supp(eiiiii) paks roheline vedelik on spinatisupp (õudneeeeeeeeeee) ja on veel mingi kollane tuvastamatune.
Mul on endal kaasa kukesupid, need kukepildiga pakisupid. Pidupäeval luban endale :)
Oeh, ma olen nii palju apelsine söönud ... 0.80 kilohind
Panen siia oma toast pildi, meelega sassis toast, pole mõtet ilustada, ma pole korralik!
Nii palju, et perenaine käib siin pidevalt toimetamas ja laadijaid välja tömbamas ja öökapilambi korjas ka ära (mul oli öökapil taskulamp, sellepärast vist) Tema tuba, tema luba. Kannatame ära.
Ahjaa, perenaine räägib portugali ja saksa keeles, arumaisaamidagi. Peremees ainult naeratab, sellest ma saan aru.
... tuli kasutusele variant B, ehk sihitult linnas jõlkumine. (valetan, mul on alati siht)
Kuna ma rändan omapead, avastan maid nagu Kolumbus, suhtlen pärismaalastega viipekeeles, siis läheb kõige tundma õppimiseks topeltaeg. Muidugi enamus inimesi on maailma läbi rännanud ja oskavad keeli ja naeravad minu primitiivset seiklemist aga ... olgu peale.
Pirukatest oli juba juttu, vist. Tänaval pole nad küll suuremad asjad, näevad välja nagu isuäratavad lihapirukad, sees aga pole midagi peale saia. S.t. tainas on segatud porgandi vöi kastanipuruga.
Ühes kohas müüakse erineva kujuga pirukakesi, täna võtsin nõuks nad ära proovida. Hind 0,73 eur tk, pisikesed (selle raha eest saab juba kilo apelsine). Niisiis vasakul- kalaamps see on tõesti ainult amps. Kalapasteedimoodi sisu, maitsev. Saiaosa minimaalselt (köigil) Keskmine- kana amps. Natuke tomatipastat vist pandud, ka jube hea. Paremal- maeiteagi, mis amps. Lehttaigen, sisu vist sibul, vist liha, vist mingi peenike riis, jube rasvane. Vürtsikas. Tugevalt kohe. Oi osanud midagi nagu rohkem möelda. Käin mööda tänavat, maigutan suud ja jäin seisma- kurradi kurrat- tahan veel!!!! Järelikult ma ostan neid veel. Neid peaks sööma kuumalt, kahjuks pole mul mikrouuni.
Bussid saavad vist selgeks. Linna lähen jala vurra vurra mäest alla, koju ikka bussiga, nr. 15. Linnaliin, sellised kollased lühikesd jupid, Volvod köik. Volvo on kindel, mingi hiinakas kärsaks siin kohe maha. Igavene häda on nende bussifirmade ja aegadega. Osaliselt on netis olemas, tihti vales keeles. Aegajalt käin linnapeal neid peatusi otsimas, kust midagi väljub.
Paar linki, kui keegi peaks siia tulema. Link nr. 1 ja link nr.2 Kes tahab, pusib ise edasi.
Kui linnas käin, siis ikka turul ka. Midagi ma ei osta, lihtsalt vaatan ja vaatan. Kalaosakond on mu lemmik. Seal on ametis ainult mehed. Kohapeal puhastavad, fileerivad, tükeldavad. Kõik käib osavalt, siuh- säuh. Vett jookseb kraanist löpmata, soolikad lendavad plärts ühte kasti, supikogujupid teise, puhas kala kolmandasse.
Kohtasin täna tuttavat tüüpi. Jalgratturit, maailmakodanikku, kogu Euroopa läbi sõitnud. Viimati nägin teda Helsingis turu juures kailt kala õngitsemas. Raadio antenni otsas oli nöör ja konks. Tema kogu elamine on köik ratta küljes, ratas juba ajast- arust. Eesti lehtedes oli ka temast juttu, sõitis läbi Eesti. Igatahes rööm oli vana tuttavat kohata. Kui veel kohtume, ehk siis ta tunneb mu ära ka :)
Selliseid äratundmisrööme siin ikka jagub. Näiteks laevad, mida olen mujal sadamates näinud. Või soome keel või vene keel. Kui julgen, ajan paar sõna juttu kah.
Ega ma sellepärast veel koju taha ...
Nüüd tuleb kolm päeva tõsist matkamist, täna varun vormi ja jooke ja vaimu. Ehk veab ka ilmaga. Saarele tuleb tiir peale teha, kaua ma ikka looderdan.
... tänaseks mingeid plaane. Ootan, äkki juhtub midagi
ja, kui ei juhtu, siis selleks on mul tagavaraplaan. Tagavaraplaan on plaanitu jõlkumine linnas.
Aga mul on sepelgad, mõni saab kiidelda täidega aga mul on sepelgad. Imetillukesed, luubiga peaks üht vaatama, aga, kui saiapuru kukub maha, siis ilmub sinna mustmiljon ja siis on nad tuvastatavad.
Võtsin eile julguse kokku ja sõin hapukapsa suppi. Tegelikult ma ei teagi, kas see on hapukapsasupp aga välja nägi hapukapsasupi- laadse supina. Ma olen varem mitu korda kulbiga seda suppi nõristanud ja nuusutanud. Eile ladusin kausi kuhjaga täis ja istusin maha, laua taha. Istun lusikas püsti vahin rivaali vastas, kes mõnuga suppi luristab. ... Tegin ka näo, et mulle kohutavalt see supp maitseb, et söön seda lapsest saati, 3X päevas ja lõin vapralt lusika suppi. Tugev tangumaitse. Aga tangu nagu pole. Muidu täitsa hapukapsamaitseline ja elusuuruses porgandid puha sees. Tangumaitse andsid hoopis oad. Ja oad mulle põhimõtteliselt ei maitse. Lükkasin oad kuhugi kõrvale ja sõin supi ära. Kõht oli tühi.
Kodus arvasin, et olen kõigesööja: ega ikka ei ole küll, paras pipar olen!
Enamasti on siin püreesupid,punane on tomati supp(eiiiii) paks roheline vedelik on spinatisupp (õudneeeeeeeeeee) ja on veel mingi kollane tuvastamatune.
Mul on endal kaasa kukesupid, need kukepildiga pakisupid. Pidupäeval luban endale :)
Oeh, ma olen nii palju apelsine söönud ... 0.80 kilohind
Panen siia oma toast pildi, meelega sassis toast, pole mõtet ilustada, ma pole korralik!
Nii palju, et perenaine käib siin pidevalt toimetamas ja laadijaid välja tömbamas ja öökapilambi korjas ka ära (mul oli öökapil taskulamp, sellepärast vist) Tema tuba, tema luba. Kannatame ära.
Ahjaa, perenaine räägib portugali ja saksa keeles, arumaisaamidagi. Peremees ainult naeratab, sellest ma saan aru.
Pealelõunat ...
Kuna ma rändan omapead, avastan maid nagu Kolumbus, suhtlen pärismaalastega viipekeeles, siis läheb kõige tundma õppimiseks topeltaeg. Muidugi enamus inimesi on maailma läbi rännanud ja oskavad keeli ja naeravad minu primitiivset seiklemist aga ... olgu peale.
Pirukatest oli juba juttu, vist. Tänaval pole nad küll suuremad asjad, näevad välja nagu isuäratavad lihapirukad, sees aga pole midagi peale saia. S.t. tainas on segatud porgandi vöi kastanipuruga.Ühes kohas müüakse erineva kujuga pirukakesi, täna võtsin nõuks nad ära proovida. Hind 0,73 eur tk, pisikesed (selle raha eest saab juba kilo apelsine). Niisiis vasakul- kalaamps see on tõesti ainult amps. Kalapasteedimoodi sisu, maitsev. Saiaosa minimaalselt (köigil) Keskmine- kana amps. Natuke tomatipastat vist pandud, ka jube hea. Paremal- maeiteagi, mis amps. Lehttaigen, sisu vist sibul, vist liha, vist mingi peenike riis, jube rasvane. Vürtsikas. Tugevalt kohe. Oi osanud midagi nagu rohkem möelda. Käin mööda tänavat, maigutan suud ja jäin seisma- kurradi kurrat- tahan veel!!!! Järelikult ma ostan neid veel. Neid peaks sööma kuumalt, kahjuks pole mul mikrouuni.
Bussid saavad vist selgeks. Linna lähen jala vurra vurra mäest alla, koju ikka bussiga, nr. 15. Linnaliin, sellised kollased lühikesd jupid, Volvod köik. Volvo on kindel, mingi hiinakas kärsaks siin kohe maha. Igavene häda on nende bussifirmade ja aegadega. Osaliselt on netis olemas, tihti vales keeles. Aegajalt käin linnapeal neid peatusi otsimas, kust midagi väljub.Paar linki, kui keegi peaks siia tulema. Link nr. 1 ja link nr.2 Kes tahab, pusib ise edasi.
Kui linnas käin, siis ikka turul ka. Midagi ma ei osta, lihtsalt vaatan ja vaatan. Kalaosakond on mu lemmik. Seal on ametis ainult mehed. Kohapeal puhastavad, fileerivad, tükeldavad. Kõik käib osavalt, siuh- säuh. Vett jookseb kraanist löpmata, soolikad lendavad plärts ühte kasti, supikogujupid teise, puhas kala kolmandasse.Kohtasin täna tuttavat tüüpi. Jalgratturit, maailmakodanikku, kogu Euroopa läbi sõitnud. Viimati nägin teda Helsingis turu juures kailt kala õngitsemas. Raadio antenni otsas oli nöör ja konks. Tema kogu elamine on köik ratta küljes, ratas juba ajast- arust. Eesti lehtedes oli ka temast juttu, sõitis läbi Eesti. Igatahes rööm oli vana tuttavat kohata. Kui veel kohtume, ehk siis ta tunneb mu ära ka :)Selliseid äratundmisrööme siin ikka jagub. Näiteks laevad, mida olen mujal sadamates näinud. Või soome keel või vene keel. Kui julgen, ajan paar sõna juttu kah.
Ega ma sellepärast veel koju taha ...
Nüüd tuleb kolm päeva tõsist matkamist, täna varun vormi ja jooke ja vaimu. Ehk veab ka ilmaga. Saarele tuleb tiir peale teha, kaua ma ikka looderdan.
teisipäev, 4. märts 2014
6. päev
Palju inimesi, kohe kohutavalt palju inimesi, ma pole näindki nii palju inimesi, uhhh.
Ja kõik trügivad ja nügivad, ma olen väsinud. Suur suur karneval oli ...
Aga Parts ja Rüütel olid ka kohal.
 |
| poliitikud |
esmaspäev, 3. märts 2014
5. päev
Jalgpall
 |
Cristiano Ronaldo Tallinnas. |
Õhtul on baarid mehi ja tossu täis. Mõni naine ka. Käib kas kohalik või körgema liiga mäng. Kui üks mats läbi saab, leitakse puldi abiga kohe uus. Mulle tundub, et aegajalt näidatakse ka mingeid vanu mänge. Vahet pole, emotsionaalselt elatakse köigele tuliselt kaasa.
Kaubanduskeskuse suured ekraanid näitavad ka neid värvilisi jooksvaid mehi, palliga. Kindlasti on paar kolm meest-naist ekraanide all pea kuklas vaatamas. Vahest minagi. Kui läheb kisaks, tormad isegi vaatama, mis seal siis nüüd toimus- see on nakkav!
Madeiral, siinsamas pealinnas Funchalis on sündinud jumal, jalgpallijumal Ronaldo. Madeira ja Portugali ja maailma praeguse aja üks parimaim jalgpallureid. Tema üle ollakse siin loomulikult uhked.
Saan minagi natukene uhkusest kõhu punni ajada: olen teda Tallinnas alekokil pildistanud.
pühapäev, 2. märts 2014
4.päev
Poes.
Käin ikka Dolce Vita marketis, maa all.
Kõik on nagu ikka marketis, iseteenindus ja kärud ... ainult üksikasjad torkavad silma.
Raha kassas antakse peost pihku. Pole sellist alust nagu meil, kuhu raha panna. Tegelt on see mugavamgi ju. Ma ei viitsi kraapida neid münte libedalt klaasaluselt! Kui meil poes sirutad käe välja, siis lastakse sulle raha õhust pihku, et mitte jumala eest nakkust saada! Siin paneb pruunide silmadega särasilm sulle raha pihku, vaatad talle silma, naeratad ja tema naeratab ja obrigado.
Muidugi, enne vaata, kes kassas on, vali mõni noorem kenam kohe välja :P
Täiega nali, ajalehed on turvajunniga. See, mis meil pannakse riietele, see plastikklöps, nöel riidest läbi- siin pannakse isegi ajalehtedele!!! Vaatasin trükise hinda- tavaline paber ja trükk, ca 20 lehekülge, hind 10 eurosenti ...
Turvamees istub ekraani taga, mitte kuskil omas turvaruumis, vaid kassade juures, vaatad, kuidas ta nokib erinevaid kaameraid ekraanilt, siit ja sealt, suurendab huvipakkuvat ... proff.
Raha ei kontrolli keegi, mitte nii nagu meil, et lastakse paberraha masinast läbi. Kui veel juhtub 50 eur olema, siis oled juba pool kurjategijat valmis, kontrollitakse üks kord, siis teist korda ja lastakse veel igaksjuhuks kolmas kordki läbi- et kus sa selle raha said? Siin vöetakse rahumeeli 50 eur, ei vaadata pealegi ja tehing tehtu!
Nagu kirjutasin, peab arve olema miinimum 20 eur, siis saad kaardiga maksta. Suht palju asju pead poes eraldi sees maksma, mõne leti juures.
Pole mingi ime, kui kassapidaja hakkab pikemalt kliendiga rääkima, ju mingi tuttav. Muudkui lobiseb ja lobiseb. Löpuks hakkab klient oma üüratult suurest ridikülist rahakotti otsima, siis avastab, et kaardil polegi raha ja sularaha tuleb teisest kotist otsida ... Vahepeal tuleb keegi töötaja ja küsib miskit, siis kassapidaja seletab talle pikalt ja laialt ja inimesed muudkui ootavad ja ootavad. Ja sina vaatad kella, et 5 min. läheb buss ja muudkui ootad ja ootad. Ju siis lähed jala siis ja kõik! Nii lihtne see ongi. A tegelt kuhu üldse kiiret?
Ma muudkui imestan, et kõik käib siin temperamentselt, autod kimavad- tuututavad ja siis jääb see auto keset mägiteed seisma, hakkab tee ääres oleva tuttavaga juttu puhuma. Ega tagant autod ei saa mööda, liiga kitsas on tee. Mis nad teevad? Loomulikult ootavad :)
Käisin eile ja täna mäe otsas turnimas. vahva oli.Aga siis kui juba kodus olin. Matkal oli ikka täiega piin. See ronimine pole minu jaoks, pölved haiged, selg valus- eile mõtlesin, et olgu see viimane kord. Täna hommikul olin jälle mäe otsas tagasi....
Mõned pildid eilsest ja tänasest on facebookis
laupäev, 1. märts 2014
3. päev
reede, 28. veebruar 2014
2. päev
 |
| Vaade koduaknast |
Aga madeiralane pidavat töötama 10-12h päevas ja kuus päeva nädalas. kas see nii ka on, ei tea. Autod sõidavad küll koguaeg ringi, nagu oleks neil pidevalt asja kuhugi.
Dolce Vita, ehk magus elu. Selline kaubanduskeskus koos lisadega asub keset Funchali. Põhiliselt maa all, nii 3-4 korrust. Seal on suur- suur toidupood. Ja niisama shoppamine. Minu jaoks ka söögikoht, üks tore koht, kus saad omale ise portsu kokku panna, silma järgi. Silmad ju söövad! Ja jääb ära hirmujudin, kui segaste sõnade menüüga mängides sulle lõpuks lohemadu taldrikul tuuakse! Sõin eile supi, täiesti tavaline riisisupp kanaga, vürtsikas ja tummine. Tõesti oli hea. Soolabatooni hammustasin kõrvale ja maksma läks see 1.28. (ise kulbiga tõstsin ja sain ka selle sisu üle vaadata)
Poes kaardiga makstes, s.t. 20 eur. on miinimum, kui tahad kaardiga maksta! Seega tuleb sularaha omada. Minu toidupoe arve pole veel saavutanud 20 eur.
Pelgan autot rentida, asi rohkem selles, et seda poleks ka kodu juurde kuhugi parkida. Mõttes olen ma seda liiklust vaadates juba mitu olulist kurvi ja laskumist- tõusmist läbi teinud. Olen juba valmis tormama sinna kaosesse. Vist! Suurem oht on hoopis auto alla jääda, sest olen aastaid ainult autos istunudki. Ma ei oska jalakäiana elada ega mõelda!!!
Lühen kanariisisuppi sööma...
Homme on karneval
Tellimine:
Postitused (Atom)