Hommikul kirjeldasin natuke siia saamist. Kui viitsin, siis panen ka päeval toimunu kirja.
Ehk esimene päev.
Vaatasin hommikul ringi ja mõtlesin, et mida ma siin kolm nädalat ja veel natuke peale teen? Aga täna on juba varsti käest läind ja, kui ma meenutan eelmise aasta Maltat, siis seal oli sama seis: päevad kadusid käest nii ,et
ei magamisele- vedelemisele, küta, kuis jaksad. Ikka mäest üles ja mäest alla. Oma raskuse juures (ja ka kunagise jalgrattatrenni pärast) hakkavad mul põlved valutama. Tuled koju, määrid liikmed mingi salviga jälle kokku ja edasi. Vaatan, et kohalikud pole üldse paksud- ju avaldab selline ronimine ikka mõju- pealegi ei mahuks nad oma sõidukarpidesse muidu äragi. Hetkeks küll tekkis rööm, kui üht
kerekat nägin. Siis nägin ta käes Funchal kaarti- selgevärk- TURIST.
Hakkan juba kohanema. Tunnen tänavad ära ja see kaos polegi siin nii väga kaos, kõik on jumala arusaadav. Kui kuuled tagant mürinat- hüppa kuskile "auku"- tõmba kõht sisse ja käed sirgu. Või vaata peeglisse.
Minu kõige suurem mure on seotud õllega, eile olin juba nutma puhkemas ... jah ma leidsin poest õlle, jah see oli hele hollandi õlu, hirmkange. Aga kõik klaastaaras ja tassida tuleb seda kilomeeter järsust mäest üles! Täna leidsin mingi kaalika poe, siinsamas 200m mäest üles ja kaalikate vahelt õlled. Oli küll ühte marki- aga see ei see loe- ma lausa lendasin mäest alla koju, liitrised klaasist pudelid ... teate, need ei kolisenud. Müüa pakkis nad ükshaaval ajalehe paberisse!!! :) vohh!
Minu nahk on nagu koolnul, Eestis näen ma suht tõmmu välja, siinsete mitteportogallastega võrreldes olen suht armetu- heledake nigut põrsapepu.
 |
| Victor, mister X ja Kristina |
Ja siis tänane kohting. Kohalike sisserännanutega. Pidin kokku saama juba tuttava Kristinaga ja tema tuttava venelasega, et saaksin vene keeles suhelda. Venelane osutus ärakaranud austria rootslaseks, kelle vanaema oli ukrainlane. Aga räägitud me saime. Seltsiks oli veel üks rootsi kunn. Ja neid rootse muudkui tuli ja tuli ja kes ei tulnud, see karjus eemalt tervitusi. Laupäeval kell pool 10 istume bussi
kõikserootslane ja sõidame mägedesse matkama. Ja laupäeva õhtul on karneval.
Täna tehti mulle väike ekskursioon kesklinnas, püüdsin aru saada, mis on söödav ja joodav. Söögimajas sõime kala, päris hea sibulaga praetud -> norra soolatursk kuivatatud, leotatud !!! Oleks tahtnud seda kuulsat kohalikku süsikala, nüüd ma tean, mis nimega ta on, homme proovin.
 |
| cenoura=porgand |
Tänavaputkades hästi palju valikut rasvapirukatel. Suu hakkas vett jooksma. Küsisin Victorilt, et millise sees liha on? Mitteüheski!!! Küll pidi mõnes olema kastaneid, mõnes isegi porgandeid. Proovisin porgandi oma- ma ei taha toidu kohta halvasti öelda aga ...
Igatahes on veel mul toiduga probleemid, aga ma tean, et see laheneb. Küll ma leian selle, mis mulle maitseb, tuleb lihtsalt proovida ja proovida ja kui ei maitse, siis harjuda ja harjuda :)
Poncha- see on väga tähtis jook, see on kohalik värk. Meenutas natuke sogast apelsini mahla väliselt, suhu keeldusin ma seda võtmast. Vabandasin, et ma päeval ei joo ja üleüldse joon ma ainult piima ja õlut. Teenisin sellega küll miinuspunkte aga see ei takistanud mu sõpradel seda vedelikku edasi tarbimast. Käid mööda tänavat, võtad ponchat küll siit putkast ja sealt, ajad ca 10 min. müüjaplikale keelt kõrva (see käib asja juurde) ja lõpuks väsid. Nii mu sõpradelgi tuli väsimus peale ja tänaseks läksime lahku.
Tiksud vaikselt, istud pargis, vaatad üles- musträsta pesa palmi otsas, emme istumas pesal. Täitsa naljakas, musträstas palmi otsas! Vaatad korra targa lehmaga tõtt, teed tast pilti. Käid ja istud, istud ja käid, vaatad inimesi ja inimesed vaatavad Sind. Kuskil 6000km kaugusel- Eestis lödisevad inimesed, prrrrrrrrrrrrr.
Ei, ma ei taha veel koju!!! :)
